Luuletused

Mõned luuletused avaldati ajakirjas Värske Rõhk (III/2010, nr 23), Kristel Liivi nime all: https://va.ee/wp-content/uploads/2019/04/VR23.pdf



Serpentiin



tõusin mööda serpentiini
vana kaevu juurde
apelsinipuu alla ringi sisse
nagu ütlesid
 
hiljem
soovisin kõik need linnad olematuks sinu pärast
puhusin mere tuuletuks
 
äkki kõverdusin
mässasin ja kohasin nagu mets
tormitsesin
 
kuni vaibusin
kadusin
 
 
 
olin nii väike, nii leebe sinuga
igal pool
ometi
nägin sind korraks, selja tagant
olen rahul sellegagi
armas


2009

***



Paraguay



La Muy Noble y Leal Ciudad de Nuestra Señora Santa María de la Asunción
Meie Püha Taevasseminemise Maria Väga Noobel ja Pühendunud Linn
 
Siin seisad helekollakirjus kleidis
ja sul on sünnipäev.
 
Su süda sündis ühel eriskummalisel saarel
seesama jah
mis jäetud kord
on ühte väikesesse puust ja kivist linna...
 
„...nüüd määratud on seisma sinu linnades, Maria.
 
Kas tohin armastada?“
Jah, küll
kuid tea
et alati sul hoian ühest käest
ja teise käega hoida võid siis teda
seda
neid
 
kes tahavad sind armastada
leiavad su nagunii
(on öeldud puna-musta-valgekaanelises raamatus)
 
kes kannab minu poja nime
võib armastada
peab armastama
võib seista linnades kus iganes
just talle meeldib
helisevates linnades
 
kollastes linnades
kollases kleidis


2010

***



sinul on
vesivärviga maalitud õlad
sädemed silmade sees
 
minul on
kollane nahk
silmad raudkivist ja veest
 
 
 
lae all rapsivad
väljasurnud linnud
 
kivi sees pilgub
sisalikusilm
 
 
 
ürglima ujutab kaldad
kustutab süttiva päeva
 
meie põimunud kehade vahelt
tungib must joon
otse maa südamesse

2010

***



Hauakaevaja

 
 
Täna ärkan vara
panen selga triigitud kleidi
kinnitan kuklale tõrksad juuksed
lukustan maja
 
lähen sind matma.
 
Haaran aidaseina najalt
pahkliku varrega labida
 
et asuda teele
piimjas hommikukülmas
vankrirataste loginal
jalad kasteveest märjad
sinu puhkepaiga poole.
 
 
Seisatan lagedal väljal
kõik on veel vaikne
ei ainsatki häält!
 
 
Kummardun mulla kohale
et tunda läbi kasteniiske rohu
tema iharat lõhna.
 
Torkan sõrme värisevasse maasse
muld tuksleb ja ootab.
Lepe on jõus.
 
 
On aeg.
 
Kaevates mööduvad tunnid
vaikselt ja kindlalt
iga hingetõmbega
kõhnade randmete sinistest soontest
põhjale lähemale.
 
Viimaks sind asetan tasa
põhjade põhja
 
võidukalt muigan
andesta, armas
 
 
 
 
Siis viskan labidatäisi
mullast ja piinadest
 
 
raskused vajuvad
mullana alla
olen nii kerge...
 
Tambin tasaseks
kobrutava mulla kohevuse
silun tükk aega
tasaseks iseennast
 
ei ainsatki märki
 
 
 
 
 
*
 
ei ole maetut
mis üles ei tõuseks
 
*
 
 
 
kunagi teisel ajal
võbeleb siin maapind
 
vaikselt kuid kindlalt
raputad mulla
tuled mu juurde
 
Kas matan sind veel?


2010

***



Ma soovisin et minu jalajälgedes
voolaks jõena Tähe tänav
 
et värvilised majad
kihutaksid ulgumerele
 
et aias vana õunapuu
haaraks reisipauna õlale
ja asuks teele
 
ei saanud minust Tartu tüdrukut
 
 
ja voodiäärtel kus ta oli istunud
nägid mehed unesid
 
külaline
midagi  ei aima
midagi  ei tea
 
kõndides ei vaata tagasi
lennates ei vaata alla
unenägudesse

2010

***



Nõia armastus

 

Nõia armastus
on trepp
mis tõuseb une taha
 
on hetk
mis kassikusehaisus
tunneb ära hallid silmad
 
on pihk
mis hellalt hoiab
tervet mehe maailma
 
on mõõk
mis tapab nõia
kui armastada surnut


2010

***




Veel luuletusi, mis pole kusagil ilmunud:



Õhtu Peetri turu lähistel 



Ta tegi ukse lahti
küsis
mida te pildistate
 
vaikis ja küsis
või ütles
sest vastust ta teadis
 
kas sina oled see kes vaatas ühel saarel silma ja kellele öeldi siis et ma ei suuda
kas sina oled see kes tõusis ühel õhtul või oli see siiski juba öö
nii kaugele
see oli Tartus
 
 
kas sina oled see kes
leidis ühe kivi Saaremaa rannalt
ja samasuguse ühelt lõunamaa saarelt vana maja voodi alt
samasuguse musta ja veel millegagi
 
see kellele öeldi
sinuga saab kõik korda
pane näpp vasakusse kõrva
ja lenda
tule tagasi kui sul lapsed on
 
ja nii edasi
ja need pildid
 
On öeldud: kui teed vea siis paranda see
Arvad et tegid vea?
Võib-olla tegidki aga sa ju nägid kuidas pärast sinu viga sündis uus elu ja uus maailm
kuidas purustasid end ja taandusid
ja sinust jäänud tühjale kohale
asus uus algus
kasvas puu
lootus
kellegi jaoks, teiste jaoks
kelle jaoks, ei olegi tähtis
 
 
Uute alguste tooja
Unenägude tooja
(enne ei näinud, nüüd näed)
 
 
Jah, olen see.
 
Siis mine alla
aeg on käes
oled tulnud et öelda
Saagu nii nagu sina ütled
 
 
Ma siis lähen.
Ma ei saanud teie kella õigeks keerata
sest nupp oli rikkis
aga see-eest õitseb homme puu
või midagi uut
 
 
 
Üleval on kõle ja külm
sinine
majad vajuvad viltu ja trepp mis siia tõi on pooleldi puru
juudi surnuaed
tänav kus tsaariajal tegutsesid kaardimoorid
all on juba kõik teisiti
soe ja kodu
Võib-olla ta elabki seal kus kõik ütlevad et siin on temast maha jäetud?
 
 
 
 
Gracias, María.
 

2009

***



Unenägija vastus



Kelleks tahan saada?
 

Und näha
vahel kirja panna
mida nägin
 
tahan saada
tulevikus nagu varem.


2010

***



ärkan palmijuure all
tõukan kaldast
kalasilmse paadi
linnusulest aeruga
 
liival vana sisalik
naeratades ohkab
 
kopskala loiult noogutab
kui möödub paadi all
 
veepinnal laiali
ürgmuna koore tükid
 
õhk paadi ümber
piimjas niiske soe
aina sünnitamas
udukoelisi olendeid
 
käe välja sirutan
kuulen, vesi laulab
paati kiigutavad
liblikate tiivalöögid
 
nii õrna pehme mere
lõunamaised vihmad
mind vaikselt kannavad
saarele kus saja aasta takka
õitseb aaloe


2010

***



Tahtsin täna olla krobeline puujuur
ussijalg
hall raudkivi
mis kõike jälgib
terasest silm
naerusuine
heledapäine neiu
sai mind enne kätte
ja kägistas ära


2011

***



Guadalupe maa



Kas tead seda tunnet
kui mõnikord keset ööd
tõmbuvad veenid pingule
koolduvad nagu kõrkjad
kuni katkevad
veri pritsib välja
igast nahapoorist
liha luude küljes
rullib end pikkamisi lahti
kondid pudisevad pulbriks

sest Neitsil oli indiaanlase nägu
kui Chiapase külamees
saadeti piiri pealt tagasi
ja mestiits kirjutas
oma vigases kirjas palve
pühaku muumia kõrvale raamatusse

ja see kõik
ei mahu enam ära
sinu pisikesse kehasse

oled siis tuhandeks laiali
mööda omaenda tuba
seinadeta tuba
ja mõtled
et kuidas see
saab olla nii suur

kuni tulevad
päikesest üle ujutatud jõgi
samblikuline männik
ja põhjapõdrarajad

ja sa tead
et see
saab olla suurem veel



2014. 
Inspireeritud metsaneenets Juri Vella tekstide kogumikust “Järvetuul” (tõlkinud Art Leete).




Kristel Aus luuletused

Foto: Leidi Uukkivi




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar